"Appi, Ooper II !?" USA ringreis: 8.09 kell 18.47, lend nr DL1775 Atlanta- San Francisco

Kell on kohe 19 saamas ning oleme lennukis, et liikuda edasi meie kolmandasse peatuspaika- San Franciscosse. Meie lend hilines ligi tunni, seega jõuame ka kohale planeeritust hiljem. Enne lendu midagi eriti teha ei jõudnudki- sõitsime Aadu juhtimisel läbi Atlanta, et linnast pisutki aimu saada, kuid vaatamata sellele olen mina küll päris väsinud.

Aga tulen tagasi sinna, kus viimane kord pooleli jäime ehk Washingtoni viimase päeva juurde. Tanel, Andrea ja Aare tegid ettepaneku teha väike väljasõit linnast välja Luray Caverns’sse. Kuna ilm oli ilus ja paremaid plaane meil tehtud polnud, siis asusime teele. Sõit sinna kestis ca poolteist tundi ning kohale jõudes saime aru, et ka väga paljud teised inimesed olid seda heaks ideeks pidanud, sest leidsime eest pika sujuvalt lookleva järjekorra. Aare ütles, et pole kunagi varem selliseid masse seal näinud. Aga kuna tegemist oli Labour Day’ga (nn töörahvapüha, tähistamaks kalendri järgi viimast suvepäeva), siis oli mõistetav, et kõik tahtsid veel suvest viimast võtta ning kodust välja tulla. Kuigi järjekord liikus päris kiiresti seisime me seal siiski umbes tunni ning veetsime seal rohkem aega kui koopas endas.

Hommikusöök. Aare köögis

Sööma! Egg benedict ja Hollandi kaste

Luray Caverns

Luray Carverns

Koopad iseenesest olid muidugi muljetavaldavad. Need avastati juhuslikult aastal 1878. aastal sellise mehe poolt nagu Andrew Campell, kes oli tegelikult kohalik plekksepp ning kelle küünla lubjakivi karstilehtrist puhunud külm tuul ära kustutas. Piltide pealt saate ehk rohkem aimu millega täpselt tegu. Huvitav oli aga see, et koopa sügavamasse punkti oli paigutatud orel, mille viled ei ole metallist, vaid hoopis just lubjakivist. Täpsemalt saab nende koobaste kohta vaadata siit: http://luraycaverns.com/

Kui koopast välja saime oli Aare meile sealsamas kõrval asuva tiigikese äärde pikniku katnud. Panime mõned juustud ja viinamarjad põske, et alustada tagasiteed Washingtoni poole. Meie Merlega läksime Andrea ja Taneliga, Jaan, Mall ja Ele istusid Aare disco truck’i kus, nagu me Merlega hiljem aru saime, sai alguse katkematu 80-ndate videodisko. Kui neiud taustatantsijad pissipeatusel autost valju tümpsu saatel väljusid, siis tuleb tunnistada, oli korraks isegi natuke piinlik. Aga kuna autosse võeti nüüd ka konservatiivsemat rahvast (jätkasime sõitu ühe autoga, et Andrea ja Tanel saaks koju ära minna ning meie oma öist Washingtoni tuuri jätkata), siis tuli see pull ära lõpetada ja viisakaks hakata.

Kuna päeval jäi meil Valge Maja vaatamata, siis tuli seda teha õhtul. Meie võõrustajad ütlesid, et tegemist ei ole Valge Maja, vaid Obama barakiga- haha. Head pilti ma kahjuks ei saanud, sest majake jäi meist liiga kaugele, aga vähemalt saime selle äravaadatud ja teame nüüd, kus onu Obama elab. Sealt edasi liikusime Lincoln Memoriali juurde, mis on tõesti muljetavaldav. See, et sattusime sinna õhtusel ajal, aitas kõvasti kaasa, sest pimedas on kõik monumendid ju hoopis teistsugused. Enim aga liigutasid mind mälestusmärgid Korea ja Vietnami sõjas hukkunute mälestuseks. Esimene neist kujutas väikest platsikest, kus olid umbes põlvekõrgused põõsad ning millede vahel elusuuruses sõjarüüs mehed justkui lahinguväljal kõndimas, kõigil hirmunud pilk silmis. Nad oli väljavalgustatud väga mahedalt, nii et paljud neist ei hakanudki esimese hooga silma. Teine, Vietnami sõjas hukkunute mälestusmärk oli lihtsam- sein, kuhu olid ära trükitud kõigi 58 000 sõjas hukkunud või kadunuks jäänud sõduri nimed. Aga jällegi väga mõtlemapanev.

Lincoln Memorial väljast

Korea War Memorial

Lincoln Memorial seest

Kapitoolium öösel

Viskasime pilgu peale ka Kapitooliumile, kus täna töötab USA valitsus. Päevasel ajal nägime seal ainult hunnikut tellinguid, sest Kapitooliumi kuppel on taastamisel, aga õhtusel ajal oli keegi selle metallihunniku küljes tuled põlema pannud ja välja nägi see päris tore. Kahjuks pidime ka seda kohta vaatama distantsilt, sest ala oli piiratud eesseisva Labour Day pidustustega seoses.

Sellega meie öine tuur ka lõppes ja läksime koju magama. Järgmisel hommikul lendasime juba Atlanta poole, et esineda sealses Eesti Aukonsulaadis. Meile tuli lennujaama vastu aukonsul Aadu Allpere isiklikult- leidsime teineteist Eesti lipukeste abil. /Siit märkus edaspidiseks, alati on hea liputada, siis tõmbad endale kindlasti tähelepanu. Ja selguse mõttes olgu öeldud, et siinkohal mõtlen liputamise all siis lipuga lehvitamist, eks/. Aadu sõidutas meid kenasti koju, kus kohtusime ka tema abikaasa Kristiga. Kui Aadu on selline muhe naljamees, siis tema abikaasas on vürtsi, kuid mõlemad on äärmiselt südamlikud ja armsad inimesed. Aadust väike looke ka paariaastatagusest Pealtnägijas: http://uudised.err.ee/v/59482493-c61f-4cba-89e8-e50bade8468d

Eesti Vabariigi Aukonsul Atlantas hr. Aadu Allpere ja meie.

Et mitte unustada kõige olulisemat, siis räägin pisut ka meie järjekorras teisest etendusest. Algus oli raske- nii meile „lava“ taga, kui ka artistidele selle ees. Kuigi lapsevanemate seas oli palju eestlasi, siis on enamus lapsi ikkagi kakskeelsest perest ning paratamatult ei ole eesti keel esimene keel, mida õpitakse. Seetõttu ei saanud nad alguses ka paljust aru, aga etenduse edenedes läks neil lihtsamaks, tempo tõusis, Merle, Jaan ning Ele tegid ka rasket tööd, et publikut haarata ja lõpuks, Nukitsamehe kollilaulu stseeniks, ei olnud vabatahtlikke enam raske leida. Etendus lõppes ovatsioonidega ning mitu korda tuli tagasi kummardama minna, vastuvõtt oli väga soe. Lastele meeldis väga ka verine grimm, mida neile peale etendust tegin. Lõpuks oli terve maja „vigastatud“ lapsi täis. Lapsevanemad hoidsid hinge kinni, et koju sõites politsei neid kinni ei peaks, sest leides autost (või kust iganes) sinise silmaga lapse, peavad nad koheselt lastekaitsesse teatama J Kuna piltide laadimine siia on nii tüütu, siis jagan teiega hoopis linki (https://picasaweb.google.com/114135762491489761980/20150907APPIVanemuine?authkey=Gv1sRgCKuWoemJ35SBLw) mida meiega jagati. Piltide autor on Tiina D'Souza.

Täna hommikul ei olnud meil palju aega, et kuskil peatuda ning kohaga lähemalt tutvuda mistõttu, nagu juba öeldud, sõidutas Aadu meid lihtsalt autoga läbi linna. Kes ei tea, siis Atlantast on pärit Coca-Cola ning siin asub ka firma peakorter, mille nägime ka ära. Lisaks on siin veel Coca-Cola muuseum/teemapark, kuhu ma väga oleksin tahtnud minna, aga paraku ei saanud. Samuti ei olnud aega külastada ka maailma suurimat akvaariumi, mis asub kohe koolapargi kõrval ning mis oleks kindlasti väga põnev olnud, aga ehk mõni järgmine kord siis.