"Appi, Ooper II !?" USA ringreis: 15.09 kell 14.35 United Airlines lend nr UA1282, Seattle- Chicago

Kuna lennukis ei ole internetti, siis ma ei saa kahjuks vaadata millest ma viimane kord täpselt kirjutasin aga alustan kuskilt pihta.

Hetkel lendame Seattle’st Chicagosse. Seljataga on etendused Portlandis ning Seattles, mis mõlemad läksid väga hästi. Portlandis esinesime Läti Majas, mille saal nägi välja nagu meil ühe tavalise kooli aula väikse lavakesega. Portlandi inimesed olid kõik väga abivalmid ning seetõttu sujusid ettevalmistavad tegevused enne etendust väga kenasti. Isegi Ele kohver, mis oli vahepeal katki läinud, sai parandatud- aitäh Mati! Enne etendust oli meil aga pisut aega ning seetõttu sõidutasid meie võõrustajad meid lahkelt Columbia jõe ürgorgu, mis oma mitmete jugade ja kärestikega oli väga ilus. Sellest, kui palju inimesi seal oli, pole üldse mõtet rääkima hakata, sest kui on midagi, mis meile sellest reisist meelde jääb, siis on need lõputud järjekorrad ja inimmassid. Etendus läks aga hästi, nagu senini igal pool on läinud. Publik on meid hästi vastu võtnud igal pool ja see teeb ainult rõõmu. Eriti just seetõttu, et see programm on ju eelkõige mõeldud lastele ja noortele, aga kui (väike)lapsi siin veel on, siis pubekaid pole peaaegu üldse, või siis ei võeta neid kaasa. Ainus teismeline, kellega siiani oleme kohtunud oligi Portlandis Anna-Liisa (16a), meie võõrustaja Kalevi tütar. Aga tuleb välja, et ka täiskasvanud naudivad seda, mis meil neile pakkuda on, sest kiidusõnadega ei olda kitsid.

Seattle’sse jõudsime pühapäeval, 13.septembril. Kuna etenduseni oli pisut aega, siis läksime kodudesse. Mina olin Merlega Tartust pärit Tiina ja tema abikaasa Doni juures, Mall oli Caroli ja tema perega, Ele majutus Caroli naabrinaise juurde ning Jaan läks Kristaga. Seega olime kokku neljas erinevas kohas. Saime kõik aega endale, et teha seda mis kellelegi meeldib. Merle näiteks pikutas, mina saatsin mõned kirjad ja vaatasin sarju, millede järg hakkab käest minema, Mall, Ele ja Jaan tutvusid oma naabruskonnaga. Kuna me veedame oma reisiseltskonnaga tunde ja päevi koos, siis on selline oma aeg minu jaoks väga oluline. See annab võimaluse mõelda oma mõtteid ja teha seda, mida ma just sel hetkel ise teha tahan ilma, et peaksin arvestama nelja teise inimese soovidega. Hindamatu aeg!

Kella kolmeks pärastlõunal liikusime Rootsi klubisse, kus meie etendus toimus. See oli tegelikult päris suur maja, mitmete erinevate saalidega. Sel korral meil lava polnud, aga see oli ok, sest inimesi oli kokku kuskil 30 ringis ja oligi mõnusam publikuga samal kõrgusel olla. Avastasin just, et ma räägin nagu ma oleks ise laval olnud, aga usun, et artistid nõustuvad minuga. Lääne- ja idarannikut eristab see, et siin on inimesed pisut lihtsamad ning tahaksin öelda, et tänulikumad, kuid see kõlaks valesti. Asi on nimelt selles, et nagu kuulnud oleme, siis siia rannikule Eestist tulnud trupid-grupid väga ei satu. Pigem tahetakse ikka suurlinnadesse nagu Washington DC, Los Angeles ja NY. Ja seetõttu ongi siinsed inimesed kuidagi eriti siirad. Ärge valesti aru saage, meid on igal pool hästi vastu võetud ning kõik kohad ja inimesed on olnud äärmiselt toredad. Lihtsalt lääneranniku inimesed ei näe nii palju Eestist tulnud artiste, mistõttu on nende rõõm seda suurem. Ilmselt mõistate, mida ma öelda tahan.

Kui rääkida pisut üldisemalt, siis kokkuvõttes läheb meil hästi (muud moodi ju ei saakski ju, eks?). Etendused sujuvad, publik on tore, vastuvõtjatega on meil ka väga vedanud, sest kõik on valmis meid sõidutama ja abistama mis iganes küsimustes. Ainult et Merlet kimbutab juba mitmendat päeva nohu. Kasutusele on võetud nii kuum tee, India imeravumid ning Eestist kaasaostetud Sudafed, mille Merlele andsin. Vaatame siis, kas saame 7 päevaga jagu või tuleb nädalake kannatada. Täna hommikul tundsin isegi, et asi pole päris õige aga no elame-näeme. Tegelikult polegi midagi imestada, sest kolm esimest linna (Washington, Atlanta, San Francisco) tervitasid meid kõik igapäevaselt suure soojaga, aga ruumides sees on kõikjal konditsioneerid, mis tähendab, et soe vaheldub kiirest külmaga. Portland oli ilma poolest väga ok- ei olnud tapvalt kuum ega ka jahe mitte, just täpselt paras. Seattle seevastu tervitas meid alla 20-kraadise temperatuuriga seega otsisime välja joped ja sallid, minul oli isegi mütsike, aga käed kippusid vaatamata sellele pisut külmetama. Õnneks saame juba paari tunni pärast tagasi sooja kätte, sest nii Chicagos kui New Yorkis peaks meid ees ootama mõnusad 28-30 kraadi.

Nagu ma vist juba ühes varasemas postituses kirjutasin, siis ma ei tea kuidas teistega on, aga mina hakkan pisut väsima ja tahaks juba koju. Niimoodi reisida, kus kellegi ja millegi eest koguaeg vastutama peab, ei ole pooltki nii lõbus kui siis kui saad varbad bassu ääres vette pista ning lihtsalt olla. Kuigi kõik võib tunduda, et ooo megachill ainult reisivad ja näevad erinevaid kohti, siis think again. Ühesõnaga jah, väsinud.

Mina siin hoian hinge kinni, et mu telefon Eestini vastu peaks. Ta oli mul ühest ülemisest servast pisut lahti juba tükk aega enne reisi, aga kuna kõik funktsioonid töötasid, siis mõtlesin, las ta olla. Kui Amsterdamist siia lendasime, siis lennukis avastasin, et home-nupp ei tööta. Jõudsin juba mõelda, et hea ajastus telefonike, aitäh. Aga siis avastasin, et ekraani tuleb lihtsalt pisut rohkem kinni suruda, siis on kõik ok. Ja oligi. Ilmselt oli see tingitud lennukis muutuvast õhurõhust ja hingasin kohe kergendatult. Aga just praegu avastasin, et ekraan on ülevalt, sealt kus on kaamera ning kuular, täiesti lahti. Põhimõtteliselt võin ekraani vahelt sisse vaadata :D Aga õnneks peaks meil kuskil kohvris olema Mäkaiveri teipi, millega saan osad omavahel uuesti kinni ühendada ja jään lootma, et Eestini vastu peab- kõigest mõned päevad ju jäänud.

Kirjutamiseni!

Edukalt läinud Seattle etenduse lõpuks koondasime pildile kõik sealolnud juntsud.

Experience Music Project muuseum ja Space Needle- Seattle üks põhilisi turistiatraktsioone. Ehitatud 1962 EXPO näituseks.

Chihuly Garden and Glass- Seattle'st pärit klaasikunstniku näitus, mis võttis sõna otseses mõttes ahhetama. Ma ei ole midagi nii vinget varem näinud. Need kausikesed on tegelikult ligi meetrise läbimõõduga. Nende väiksemaid koopiaid sai sealtsamast suveniiripoest osta ca 8000-12 000 $ eest.

See kõik on klaas!

Veel klaasi. Pildi kaudu ei ole kahjuks võimalik anda edasi seda värvikirevust ja detailitäpsust.

Praamisõit Seattle'st Bainbridge saarekesele ja tagasi.

Saime jala maha ka Bainbrige'i saarel. Õiged eestlased riietuvad vastavalt ilmale. Sealsamas oli aga kohalikke, kes pidasid sobivaks t-särki ja lühikesi pükse.