5.09. 19.06 Great Falls, Virginia

Kokkuvõte paarist viimasest päevast.

Washingtoni saabumine oli kurnav. Lend üle ookeani kestis peaaegu 8 tundi, mida tuli kannatada valutavate jalgade ning turse läinud kehaga. Lisaks ümbritsesid meid mitmest küljest perekonnad väikeste lastega- you do the math, kuidas käitub väikelaps, kellel pole nii pikal lennul midagi teha ning kellel on samuti ebamugav. Positiivse küljena võib aga välja tuua pardateeninduse, mis oli väga hea. Stjuardessid ning stjuuardid olid rõõmsad ning abivalmid. Soovid lisatekki- saab! Vesi otsas ja janutab- kohe toome uue pudeli! Lisaks veel asjaolu, et koguaeg oli midagi nosida- kõigepealt väike pakike pähkleid, siis joogiring, siis pisut tummisem eine (soovikorral) koos veiniga, siis jäätis, siis jällegi karastava joogi ring. Igal istmel oli oma multimeediakeskus, kust sai vaadata filme ja seriaale, kuulata muusikat, mängida mänge. Nii et pidevalt oli midagi "teha". Seega selle poole pealt ei saa kurta.

Prillid esireas. Lennu algus. Jalad veel ei valuta.

Lennukieine

Tudimõmm

Tudimõmm vol2

2-4-2 süsteem pardal

Lennukilt maha saades ei osanud me uneski näha seda, et lennujaamast välja saamine võtab aega 3 (!!!) tundi. Kõigepealt passikontroll- sõrmejäljed, miks tuled, kuhu lähed, kelle juures peatud, palju raha kaasa tõid, kas kotis süüa on? "Well, yeah, I've got an apple...?" Suur viga oli olla nii aus. Tänu sellele suunati mind järgmisest kontrollpunktist edasi kolmandasse, kus pidin siis näitama, et mul tõesti see õun on. Loomulikult jäin sellest ilma- jumal teab, mis halbu asju sellega maale võin tuua. Kolmanda kontrollpunkti võlusid sai tunda ka Ele, kelle üks kutsa sinna suunas. Nii me siis seisime seal hindude taga, kellel oli 75 kohvrit, milles 3 lammast ja püha lehm, ning mis kõik ükshaaval läbi kontrolliti. Lisaks veel teised rahvused, kes kõik püüdsid tuua maale kilekotis 3 päeva marineerinud tigusid ning 86 päeva pööningul vinnutatud seent. Ja meil oli kahepeale kaks õuna. Või õigemini üks, sest Ele sõi enda oma enne kontrollpunkti ära.

Nagu juba öeldud, siis lennujaamas passisime kokku kolm tundi, ilma liialdusteta. Ja kogu see aeg ootas meid vapralt Tanel. Kui lõpuks temani saime, siis oli päris piinlik, kuid midagi polnud ka teha. Me lihtsalt ei saanud omalt poolt kuidagi kaasa aidata, et asjad kiiremini liiguks. Tanel ja Aare, kes samuti meile vastu oli tulnud, ütlesid, et see on kõige pikem aeg, mil kedagi on nii kaua kinni hoitud. Ja see ei teinud minu enesetunnet kuidagi paremaks, aga oh well, that’s life, eks?

Parkimisplatsile jõudes ootasid meid kaks väga suurt autot. Poleks osanud arvata, et üks autodest, mis meid „koju“ viib, on Hummer. Meie Washingtoni kodu asub tegelikult DC’st eemal, ca 15 min lennujaamast sõita, kuid siiski hoopis teises osariigis. Koha nimeks Great Falls ning osariik siis Virginia. Veel vähem oskasime me oodata sellist elamist. Maja, mis on keskmisest Eesti ühepereelamust kordi suurem, mille tagahoovis on bassein ning keldrikorrusel saun (nagu õigele eestlasele kohane), peoruumid ning veinikelder. Ühesõnaga, midagi sellist ei osanud me oodata. Ja ma isegi ei tea, mida me ootasime. Seda enam on meie ootused mitmekordselt ületatud. Tanel, kui sa peaks sattuma seda lugema, siis suurimad tänud sulle ja sinu kaasale Andreale sellise suurepärase külalislahkuse eest!

Koduke

Jaan läheb tööle

Oma tänud saab ka Aare, samuti eestlane, kes juba aastaid USAs elanud, Taneli hea sõber. Aare oli omal ajal ühe Tallinna tipphotelli köögis peakokk ning tegi televisioonis ka üht esimestest teleköökidest. Kuldsete kätega mees! Või peaks hoopis ütlema, et maitsvate?

Nagu aru saate, on esimesed päevad siin möödunud igati meeldivalt. Oleme saanud maitsta head toitu, kohtuda põnevate inimestega ning näinud ilusaid kohti, nagu Great Falls Park koos Potomac’i jõe kärestikuga. Arvestades, et Eestis on temperatuur keskmisest mannetum, siis oleks kohatu enda ilmaga siin kekutama hakata, aga ei saa vastu panna- iga päev tugevalt üle 30 kraadi. Oleme rahul.

Vasakult: Aare, tema ees Tanel ning minu taga Mirjam- meie võõrustajad

Great Falls of Potomac

Eesti Suursaatkond Washingtonis. Pildil ka Suursaadik Eerik Marmei (Tartu mees, muide!)

Enam ei karda :)

Etendus Eesti Suursaatkonnas. Artistid on hoos!

Piilub laste emotsioone

National Museum of Natural History

World War II Memorial

World War II Memorial

Täna oli ka selle mandri esimene etendus, mis läks väga hästi. Kuigi lapsed tundusid esialgu pisut krampis olevat, tulid etenduse kestel ka nende näole esimesed naerukurrud. Meie jäime rahule, saatkond jäi rahule, lapsed jäid rahule- seega võime Ameerika esietenduse igati kordaläinuks lugeda! Peale etendust tegime „väikse“ matka ka Washingtonis endas. Külastasime „National Museum of Natural History’t“, mis oli väsitav, sest inimesi on meeletult ning hoone ise väga suur. Peale seda võtsime food truck’st midagi hamba alla ning pidasime väikse pikniku murul, taustaks Washington Monument ja tuule käes lehvivad Ameerika lipud. Sealt edasi jalutasime World War II Memorial’i juurde, kus kastsime varbad vette, et väsinud jalad pisut leevendust saaks. Kaugelt nägime ka Valget Maja, kuid sellega tutvume lähemalt ilmselt homme.

Musi!