"Appi, Ooper II !?" USA ringreis: 17.09 kell 14.00 Delta Airlines lend nr DL 5946, Chicago- New York

Paar viimast päeva veetsime Chicagos, kus eile õhtul andsime oma eelviimase etenduse siin mandril. Toimus see Chicago Eesti Majas, mis on eestlaste enda poolt ehitatud just selliseks nagu tol ajal (1970. a) siin eesti asja ajanud inimesed õigeks pidasid. Maja on suur- sellel on korralik saal koos lava ja green room’iga, eraldi saun ja bändiruum, baar, korralik suur köök, lastetuba ning erinevad majapidamisruumid. Ja aadressiks on Estonian Lane.

Etendus ise läks väga hästi- publik tuli kaasa ning kõik sujus. Lava taga oli sel korral kuidagi erakordselt kiire. Kui tavaliselt tekib ikka paar momenti, kus saab niisama jalga puhata, siis eile oli miskipärast koguaeg midagi teha. Kihvt on vaadata, kuidas see programm on huvitav jälgida nii väikestele kui suurtele- väiksemad kuulavad muusikat ning suuremad naeravad ridade vahele kirjutatud naljade üle. Ja päeva lõpuks polegi ju vahet kes meie publiku seas on, senikaua kuni nad rõõmsas tujus ära lähevad.

Kui vaadata nende esinemiskohtade infotahvleid, siis seal on päris palju teateid eesolevate ürituste kohta ning tundub, et siin käib koguaeg mõni inimene või seltskond esinemas. Sama mulje jäi ka eelmistes kohtades kohalikega suheldes. Kelle juurde on tulemas Curly Strings, kelle juurde noortekoor, kelle juurde Mart Sander jne jne. Ometi ootavad kõik kohad meid tagasi. Justnimelt lastele mõeldud programmid või etteasted on need, millest nad enim puudust tunnevad. Mulle jäi mulje, et suurim on see mure läänekaldal. Sellest kirjutasin pisut ka eelmine kord. Eks mõtleme, mida veel üle ookeani annaks lennutada #kultuurkapital

Chicago ise on väga ilus linn. Kuna ilm oli pilvitu ja väljas oli 27 kraadi sooja, siis aitas ka see positiivse mulje loomisele kõvasti kaasa. Kui vanasti teati Chicagot eelkõige gängsterite linnana, siis tänapäeval pole sellest enam midagi alles. Linn on ilus, puhas ja korralik. Täis suuri pilvelõhkujaid, millest ühe tipus ka ise käisime. Willis Tower (teatakse ka Sears Tower nime all) on 103 korruseline suur must jurakas, kuhu saab 19,50$ eest lifitiga üles sõita. Vaade on sealt muidugi vinge, eriti ilusa ilmaga. Alla vaadata oli ühteaegu lahe ja jube. Lahe seetõttu, et kõrgete majade vahel lookleb jõeke ning kuna linn ise asub Michigani järve ääres, mis on kaks korda nii suur kui Soome laht, siis on tunne nagu oleks mere ääres ning silmapiiril ei paista muud kui lõputu vesi. Osade pilvelõhkujate alla olid ehitatud paadisillad, et inimesed saaks oma paadikestega kohe jõele ja sealt edasi järvele minna. Kuidagi harjumatu vaadata kõrget tornmaja, mille all on paadid. Väga huvitav. Jube oli aga seal üleval seetõttu, et väljas oli päris kõva tuul, mis tähendab et torn, kus olime, kõikus üsna tuntavalt. Lisaks oli sinna ehitatud klaasist karbike, kuhu sisse astudes tekkis tunne nagu oleksid õhus. Sama asi on ka Tallinna teletornis, kus saab endal pinna jalge alt „ära kaotada“. Mulle, kes ma kardan kõrgust, oli sinna kasti astumine paras väljakutse, aga Merlel oli hea taktika- tuleb minna selg ees ning vaadata kaugusesse. Toimis! Ühe silmaga piilusin alla ka ja see polnud just kõige targem mõte.

Lisaks käisime The Giant Bean’i juures. Ma täpselt ei teagi, mis asjaoludel see seal kesklinnas nüüd on, aga see on koht, kus kõik turistid tavaliselt käivad. Ilus hõbedane oake. Ja kuidagi kohe sobis sinna suurte klaasmajade vahele.

Tegelikult oli esimene koht, kust oma linnatuuri alustasime hoopis pisut linnast väljas. Bahai House of Worship on justkui tempel või pühakoda, kuhu on oodatud kõikide jumalate kummardajad. Olgu tegemist juudi, moslemi, kristlase, budisti või kellega iganes, sinna majja võivad minna kõik oma palveid lugema. Väljast väga ilus maja oli seest võrdlemisi tagasihoidlik, aga kogu pühakoja ümbrus oli hoolitsetud ning väga korras. Kõike seda hooldatakse annetuste eest ning vabatahtlikkuse alusel. Küll aga on huvitav, et suvaline sisseastuja ei saa annetust teha, vaid selleks peab olema koguduse liige. Kuidas selleks saab või kuidas see toimib, kui tegemist on nii paljude erinevate usunditega, ma ei teagi.

Peatun korraks ka meie võõrutajatel, kelleks minu, Merle ja Jaani puhul olid Siim ja Reet Sööt. Ja kass Musti (emane). Taaskord väga armsad inimesed, Reet tegi meile hommikuks pannkooki, näiteks. Siim on tegelikult Eesti Aseaukonsul Chicagos ja tema sõidutas meid ka linnas ringi. Kuna aega oli vähe, siis teadis ta kohe, kuhu meid viia ja mis on oluline ära näidata. Ootamatult selgus aga, et ka Siimul on õigus Jaanile vajalikku kodumaale tagasipöördumise paberit väljastada, mille oleksime esialgsete plaanide järgi pidanud saama New York’ist. Tegime selle tarvis passipildid ja saimegi kohe dokumendi kätte. See teeb meie elu viimases linnas kohe palju lihtsamaks. Meie koduke oli Chicago kesklinnast natuke eemal, Winnetka linnas ning meist paar maja edasi filmiti omal ajal Home Alone filmi esimene osa.

Ele ja Mall ööbisid Eesti Maja kõrval, seega oli neil esinemiskohta tulek väga lihtne. Nende võõrustajateks oli Kristiina ja Meelis, pluss nende kolm põnni ja koer Mõmmi.

Naljakas, et juba varsti jõuame oma reisi kõige viimasesse kohta. Kui alguses tundus, et kaks ja pool nädalat on väga pikk aeg, siis hetkel on tunne nagu oleksime eile alustanud. Oleks, et see nohu, mille endale külge sain, järele annaks, siis oleks juba päris hea reisi lõpetada. Hetkel on nina koguaeg kinni ja pea on nii paks. Ilmselt sellest ka see üleüldine väsimustunne. Õnneks olen paar viimast ööd normaalselt magada saanud ja see teeb ainult head.

Eks näis, mis linnal, mis teatavasti kunagi ei maga, meile pakub. Loodame parimat ja hoiame ühendust!

Over and out,

Maiken