3.09, kell 10.52. Amsterdam Schipol Airport

Nii. Oleme kohal! Või noh, peaaegu. Esialgu veel Amsterdamis, aga juba seegi on asi, eks? Kohtusime Tallinnas ka Mirjamiga. Kes ei tea, siis Mirjam on planeerimise algusest peale olnud minu kontaktiks Washingtonis. Ta elab seal juba 17 aastat, kui ma nüüd ei eksi, ja on Washingtoni Eesti Seltsi esinaine. Ta lendab meiega samal päeval koju (kuigi ma tegelikult ei tea kumba linna ta rohkem koduks peab, kas Tallinnat või Washingtoni), kuid läheb läbi Franktfurdi, mitte Amsterdami nagu meie. Igatahes oli teda tore kohata.

Tallinnast tulek ei möödunud ilma viperusteta. Kõigepealt oli Malli kohvril mõni kilo üle, see sai kenasti lahendatud. Siis selgus, et kandle (Vanemuine ja kannel, teate küll seda lugu) pardale toomise eest tuleb siiski maksta lisa- makstud! Olgu see siis Estonian Airil konstantsest miinusseisundust väljatulekul abiks. Kõige suurema häirekella lõi minul põlema see, kui Jaan meist mahajäänuna check- in lauast Merlele helistas ja teatas, et tema ESTAga on miski probleem. Esimene mõte- you got to be kitten me! Selgus, et „reisikorraldaja“ (loe: Maiken) oli teinud näpuvea ning märkinud Jaani ESTA taotlusesse ühe 8 vähem. Hetkeks saabus Paanika-Jaanika (kelle püüame Amsterdamist edasi maha jätta) aga- breath in, breath out ja relax.  Mis siis ikka. Istusin keset lennujaama kivipõrandat maha (tooli leidmine oleks nõudnud liiga palju aega ja vaeva, mida ma ei olnud nõus loovutama) ja tegime siis uue taotluse. Õnneks saime kohe ka positiivse vastuse ning võisime julgelt turvakontrolli poole sammuda. Vaatamata sellele, et meie lend väljus 15 minutit hiljem, jõudsime enam-vähem planeeritud ajal Amsterdami.

Naljakas on siin olla- kõik on justkui tuttav aga samas ka nii võõras. Mälestus viimasest siinoldud korrast on hoopis teistsugune kui arvasin seda olevat. Ja tegelikult olekski naiivne loota, et kõik samamoodi on- möödas on ju peaaegu 10 aastat. Küll aga on lõhn sama ja see vibe samuti. Üldse, tuleb öelda, et lennujaamades on alati olnud midagi, mis mind võlub. Ma ei tea kas see on siis see teel olemise tunne, ootamatused või lihtsalt need inimesed, keda on siin nii palju ja nii erinevaid, aga midagi paneb mind alati lennujaamas veedetud aega nautima. Võib-olla olen ma siin liiga vähe aega veetnud mõistmaks kui tüütu see tegelikult on?

            Meie jätkulennuni on veel paar tundi aega, mida püüame siis sisustada kuidas kellelegi meeldib. Mina näiteks käisin esimesel osturingil ja suhtlesin ühe toreda mustanahalise teenindajaga. Võib-olla on see nüüd natuke kohatu öelda, aga kes-teab-mitmendat põlve valge eestlase jaoks olid tal maailma kõige suuremad huuled. Ilusti värvitud, aga siiski väga suured. Muidu, nagu juba öeldud, oli ta väga tore. Jaanil, näiteks, on käsil üks kaugekõne. Ja tundub, et kuhugi väga kaugele, sest kõne kestab juba väga pikalt. Merle ja Ele läksid vaatama, kas leiavad mõne hea kvaliteedi-hinna suhtega söögikoha ning Mall toksib ka midagi arvutis. Poleks vist pidanud talle ütlema, et blogi pean- raudselt püüab nüüd enda oma teha… J Igatahes, kes ees, see blogi-kunn.

Tot ziens, nagu hollandlased ütlevad!