17.09 kell 14.00 Delta Airlines lend nr DL 5946, Chicago- New York

Paar viimast päeva veetsime Chicagos, kus eile õhtul andsime oma eelviimase etenduse siin mandril. Toimus see Chicago Eesti Majas, mis on eestlaste enda poolt ehitatud just selliseks nagu tol ajal (1970. a) siin eesti asja ajanud inimesed õigeks pidasid. Maja on suur- sellel on korralik saal koos lava ja green room’iga, eraldi saun ja bändiruum, baar, korralik suur köök, lastetuba ning erinevad majapidamisruumid. Ja aadressiks on Estonian Lane.

            

Etendus ise läks väga hästi- publik tuli kaasa ning kõik sujus. Lava taga oli sel korral kuidagi erakordselt kiire. Kui tavaliselt tekib ikka paar momenti, kus saab niisama jalga puhata, siis eile oli miskipärast koguaeg midagi teha. Kihvt on vaadata, kuidas see programm on huvitav jälgida nii väikestele kui suurtele- väiksemad kuulavad muusikat ning suuremad naeravad ridade vahele kirjutatud naljade üle. Ja päeva lõpuks polegi ju vahet kes meie publiku seas on, senikaua kuni nad rõõmsas tujus ära lähevad.

            

Kui vaadata nende esinemiskohtade infotahvleid, siis seal on päris palju teateid eesolevate ürituste kohta ning tundub, et siin käib koguaeg mõni inimene või seltskond esinemas. Sama mulje jäi ka eelmistes kohtades kohalikega suheldes. Kelle juurde on tulemas Curly Strings, kelle juurde noortekoor, kelle juurde Mart Sander jne jne. Ometi ootavad kõik kohad meid tagasi. Justnimelt lastele mõeldud programmid või etteasted on need, millest nad enim puudust tunnevad. Mulle jäi mulje, et suurim on see mure läänekaldal. Sellest kirjutasin pisut ka eelmine kord. Eks mõtleme, mida veel üle ookeani annaks lennutada #kultuurkapital

            

Chicago ise on väga ilus linn. Kuna ilm oli pilvitu ja väljas oli 27 kraadi sooja, siis aitas ka see positiivse mulje loomisele kõvasti kaasa. Kui vanasti teati Chicagot eelkõige gängsterite linnana, siis tänapäeval pole sellest enam midagi alles. Linn on ilus, puhas ja korralik. Täis suuri pilvelõhkujaid, millest ühe tipus ka ise käisime. Willis Tower (teatakse ka Sears Tower nime all) on 103 korruseline suur must jurakas, kuhu saab 19,50$ eest lifitiga üles sõita. Vaade on sealt muidugi vinge, eriti ilusa ilmaga. Alla vaadata oli ühteaegu lahe ja jube. Lahe seetõttu, et kõrgete majade vahel lookleb jõeke ning kuna linn ise asub Michigani järve ääres, mis on kaks korda nii suur kui Soome laht, siis on tunne nagu oleks mere ääres ning silmapiiril ei paista muud kui lõputu vesi. Osade pilvelõhkujate alla olid ehitatud paadisillad, et inimesed saaks oma paadikestega kohe jõele ja sealt edasi järvele minna. Kuidagi harjumatu vaadata kõrget tornmaja, mille all on paadid. Väga huvitav. Jube oli aga seal üleval seetõttu, et väljas oli päris kõva tuul, mis tähendab et torn, kus olime, kõikus üsna tuntavalt. Lisaks oli sinna ehitatud klaasist karbike, kuhu sisse astudes tekkis tunne nagu oleksid õhus. Sama asi on ka Tallinna teletornis, kus saab endal pinna jalge alt „ära kaotada“. Mulle, kes ma kardan kõrgust, oli sinna kasti astumine paras väljakutse, aga Merlel oli hea taktika- tuleb minna selg ees ning vaadata kaugusesse. Toimis! Ühe silmaga piilusin alla ka ja see polnud just kõige targem mõte.

            

Lisaks käisime The Giant Bean’i juures. Ma täpselt ei teagi, mis asjaoludel see seal kesklinnas nüüd on, aga see on koht, kus kõik turistid tavaliselt käivad. Ilus hõbedane oake. Ja kuidagi kohe sobis sinna suurte klaasmajade vahele.

            

Tegelikult oli esimene koht, kust oma linnatuuri alustasime hoopis pisut linnast väljas. Bahai House of Worship on justkui tempel või pühakoda, kuhu on oodatud kõikide jumalate kummardajad. Olgu tegemist juudi, moslemi, kristlase, budisti või kellega iganes, sinna majja võivad minna kõik oma palveid lugema. Väljast väga ilus maja oli seest võrdlemisi tagasihoidlik, aga kogu pühakoja ümbrus oli hoolitsetud ning väga korras. Kõike seda hooldatakse annetuste eest ning vabatahtlikkuse alusel. Küll aga on huvitav, et suvaline sisseastuja ei saa annetust teha, vaid selleks peab olema koguduse liige. Kuidas selleks saab või kuidas see toimib, kui tegemist on nii paljude erinevate usunditega, ma ei teagi.

             

Peatun korraks ka meie võõrutajatel, kelleks minu, Merle ja Jaani puhul olid Siim ja Reet Sööt. Ja kass Musti (emane). Taaskord väga armsad inimesed, Reet tegi meile hommikuks pannkooki, näiteks. Siim on tegelikult Eesti Aseaukonsul Chicagos ja tema sõidutas meid ka linnas ringi. Kuna aega oli vähe, siis teadis ta kohe, kuhu meid viia ja mis on oluline ära näidata. Ootamatult selgus aga, et ka Siimul on õigus Jaanile vajalikku kodumaale tagasipöördumise paberit väljastada, mille oleksime esialgsete plaanide järgi pidanud saama New York’ist. Tegime selle tarvis passipildid ja saimegi kohe dokumendi kätte. See teeb meie elu viimases linnas kohe palju lihtsamaks. Meie koduke oli Chicago kesklinnast natuke eemal, Winnetka linnas ning meist paar maja edasi filmiti omal ajal Home Alone filmi esimene osa.

            

Ele ja Mall ööbisid Eesti Maja kõrval, seega oli neil esinemiskohta tulek väga lihtne. Nende võõrustajateks oli Kristiina ja Meelis, pluss nende kolm põnni ja koer Mõmmi.

Naljakas, et juba varsti jõuame oma reisi kõige viimasesse kohta. Kui alguses tundus, et kaks ja pool nädalat on väga pikk aeg, siis hetkel on tunne nagu oleksime eile alustanud. Oleks, et see nohu, mille endale külge sain, järele annaks, siis oleks juba päris hea reisi lõpetada. Hetkel on nina koguaeg kinni ja pea on nii paks. Ilmselt sellest ka see üleüldine väsimustunne. Õnneks olen paar viimast ööd normaalselt magada saanud ja see teeb ainult head.

             

Eks näis, mis linnal, mis teatavasti kunagi ei maga, meile pakub. Loodame parimat ja hoiame ühendust!

Over and out,

Maiken

Winnetka, Chicago koduke

Baha'i House of Worship

Chicago

Linna panoraam

Cloud Gate, The Giant Bean

Koolibuss

Vaateid linnale

Trump Tower

Chicago teater

Willis (Sears) Tower'i tipp, Nagu näha, siis olen täiesti relaxed

Naabrid. Home Alone võttepaik

Jaan ja Merle Siimu ja Reedaga koduuksel

Hello, New York ja Central Park

15.09 kell 14.35 United Airlines lend nr UA1282, Seattle- Chicago

Kuna lennukis ei ole internetti, siis ma ei saa kahjuks vaadata millest ma viimane kord täpselt kirjutasin aga alustan kuskilt pihta.

Hetkel lendame Seattle’st Chicagosse. Seljataga on etendused Portlandis ning Seattles, mis mõlemad läksid väga hästi. Portlandis esinesime Läti Majas, mille saal nägi välja nagu meil ühe tavalise kooli aula väikse lavakesega. Portlandi inimesed olid kõik väga abivalmid ning seetõttu sujusid ettevalmistavad tegevused enne etendust väga kenasti. Isegi Ele kohver, mis oli vahepeal katki läinud, sai parandatud- aitäh Mati! Enne etendust oli meil aga pisut aega ning seetõttu sõidutasid meie võõrustajad meid lahkelt Columbia jõe ürgorgu, mis oma mitmete jugade ja kärestikega oli väga ilus. Sellest, kui palju inimesi seal oli, pole üldse mõtet rääkima hakata, sest kui on midagi, mis meile sellest reisist meelde jääb, siis on need lõputud järjekorrad ja inimmassid. Etendus läks aga hästi, nagu senini igal pool on läinud. Publik on meid hästi vastu võtnud igal pool ja see teeb ainult rõõmu. Eriti just seetõttu, et see programm on ju eelkõige mõeldud lastele ja noortele, aga kui (väike)lapsi siin veel on, siis pubekaid pole peaaegu üldse, või siis ei võeta neid kaasa. Ainus teismeline, kellega siiani oleme kohtunud oligi Portlandis Anna-Liisa (16a), meie võõrustaja Kalevi tütar. Aga tuleb välja, et ka täiskasvanud naudivad seda, mis meil neile pakkuda on, sest kiidusõnadega ei olda kitsid.

Seattle’sse jõudsime pühapäeval, 13.septembril. Kuna etenduseni oli pisut aega, siis läksime kodudesse. Mina olin Merlega Tartust pärit Tiina ja tema abikaasa Doni juures, Mall oli Caroli ja tema perega, Ele majutus Caroli naabrinaise juurde ning Jaan läks Kristaga. Seega olime kokku neljas erinevas kohas. Saime kõik aega endale, et teha seda mis kellelegi meeldib. Merle näiteks pikutas, mina saatsin mõned kirjad ja vaatasin sarju, millede järg hakkab käest minema, Mall, Ele ja Jaan tutvusid oma naabruskonnaga. Kuna me veedame oma reisiseltskonnaga tunde ja päevi koos, siis on selline oma aeg minu jaoks väga oluline. See annab võimaluse mõelda oma mõtteid ja teha seda, mida ma just sel hetkel ise teha tahan ilma, et peaksin arvestama nelja teise inimese soovidega. Hindamatu aeg!

Kella kolmeks pärastlõunal liikusime Rootsi klubisse, kus meie etendus toimus. See oli tegelikult päris suur maja, mitmete erinevate saalidega. Sel korral meil lava polnud, aga see oli ok, sest inimesi oli kokku kuskil 30 ringis ja oligi mõnusam publikuga samal kõrgusel olla. Avastasin just, et ma räägin nagu ma oleks ise laval olnud, aga usun, et artistid nõustuvad minuga. Lääne- ja idarannikut eristab see, et siin on inimesed pisut lihtsamad ning tahaksin öelda, et tänulikumad, kuid see kõlaks valesti. Asi on nimelt selles, et nagu kuulnud oleme, siis siia rannikule Eestist tulnud trupid-grupid väga ei satu. Pigem tahetakse ikka suurlinnadesse nagu Washington DC, Los Angeles ja NY. Ja seetõttu ongi siinsed inimesed kuidagi eriti siirad. Ärge valesti aru saage, meid on igal pool hästi vastu võetud ning kõik kohad ja inimesed on olnud äärmiselt toredad. Lihtsalt lääneranniku inimesed ei näe nii palju Eestist tulnud artiste, mistõttu on nende rõõm seda suurem. Ilmselt mõistate, mida ma öelda tahan.

Kui rääkida pisut üldisemalt, siis kokkuvõttes läheb meil hästi (muud moodi ju ei saakski ju, eks?). Etendused sujuvad, publik on tore, vastuvõtjatega on meil ka väga vedanud, sest kõik on valmis meid sõidutama ja abistama mis iganes küsimustes. Ainult et Merlet kimbutab juba mitmendat päeva nohu. Kasutusele on võetud nii kuum tee, India imeravumid ning Eestist kaasaostetud Sudafed, mille Merlele andsin. Vaatame siis, kas saame 7 päevaga jagu või tuleb nädalake kannatada. Täna hommikul tundsin isegi, et asi pole päris õige aga no elame-näeme. Tegelikult polegi midagi imestada, sest kolm esimest linna (Washington, Atlanta, San Francisco) tervitasid meid kõik igapäevaselt suure soojaga, aga ruumides sees on kõikjal konditsioneerid, mis tähendab, et soe vaheldub kiirest külmaga. Portland oli ilma poolest väga ok- ei olnud tapvalt kuum ega ka jahe mitte, just täpselt paras. Seattle seevastu tervitas meid alla 20-kraadise temperatuuriga seega otsisime välja joped ja sallid, minul oli isegi mütsike, aga käed kippusid vaatamata sellele pisut külmetama. Õnneks saame juba paari tunni pärast tagasi sooja kätte, sest nii Chicagos kui New Yorkis peaks meid ees ootama mõnusad 28-30 kraadi.

Nagu ma vist juba ühes varasemas postituses kirjutasin, siis ma ei tea kuidas teistega on, aga mina hakkan pisut väsima ja tahaks juba koju. Niimoodi reisida, kus kellegi ja millegi eest koguaeg vastutama peab, ei ole pooltki nii lõbus kui siis kui saad varbad bassu ääres vette pista ning lihtsalt olla. Kuigi kõik võib tunduda, et ooo megachill ainult reisivad ja näevad erinevaid kohti, siis think again. Ühesõnaga jah, väsinud.

Mina siin hoian hinge kinni, et mu telefon Eestini vastu peaks. Ta oli mul ühest ülemisest servast pisut lahti juba tükk aega enne reisi, aga kuna kõik funktsioonid töötasid, siis mõtlesin, las ta olla. Kui Amsterdamist siia lendasime, siis lennukis avastasin, et home-nupp ei tööta. Jõudsin juba mõelda, et hea ajastus telefonike, aitäh. Aga siis avastasin, et ekraani tuleb lihtsalt pisut rohkem kinni suruda, siis on kõik ok. Ja oligi. Ilmselt oli see tingitud lennukis muutuvast õhurõhust ja hingasin kohe kergendatult. Aga just praegu avastasin, et ekraan on ülevalt, sealt kus on kaamera ning kuular, täiesti lahti. Põhimõtteliselt võin ekraani vahelt sisse vaadata :D Aga õnneks peaks meil kuskil kohvris olema Mäkaiveri teipi, millega saan osad omavahel uuesti kinni ühendada ja jään lootma, et Eestini vastu peab- kõigest mõned päevad ju jäänud.

Kirjutamiseni!

Edukalt läinud Seattle etenduse lõpuks koondasime pildile kõik sealolnud juntsud.

Experience Music Project muuseum ja Space Needle- Seattle üks põhilisi turistiatraktsioone. Ehitatud 1962 EXPO näituseks.

Chihuly Garden and Glass- Seattle'st pärit klaasikunstniku näitus, mis võttis sõna otseses mõttes ahhetama. Ma ei ole midagi nii vinget varem näinud. Need kausikesed on tegelikult ligi meetrise läbimõõduga. Nende väiksemaid koopiaid sai sealtsamast suveniiripoest osta ca 8000-12 000 $ eest.

See kõik on klaas!

Veel klaasi. Pildi kaudu ei ole kahjuks võimalik anda edasi seda värvikirevust ja detailitäpsust.

Praamisõit Seattle'st Bainbridge saarekesele ja tagasi. 

Saime jala maha ka Bainbrige'i saarel. Õiged eestlased riietuvad vastavalt ilmale. Sealsamas oli aga kohalikke, kes pidasid sobivaks t-särki ja lühikesi pükse.

Pike Place Market- Seattle suurim turg, kus värske puu-, juur- ja köögiviljavalikul ei olnud lõppu. Kõike saab!

Värsked mereannid. Need parempoolsed sõrad olid veidi lühemad kui minu käsi.

EMP muuseumist leidsime Üllar Jörbergi venna plaadi.

Hevi!

13.09. kell 22.58, Beaverton, OR

Hei!

Oleme otsaga jõudnud oma neljandasse peatuspaika Portlandi, Oregoni osariigis. Kuna vahepeal on palju juhtunud ja kõigest rääkida ei jõua, siis lisan sel korral hoopis pilte. Loodan, et lepite sellega :)

Muir Woods, CA- üks väga kõrgete puudega, coast redwood (eestikeelset vastet ma sellele ei teagi hetkel) rahvuspark

Hoiatused enne randa. Tsunamioht

Hoiatused enne randa, vol 2- haipoisi oht

Well hello, Pacific Ocean! Stinson Beach, CA

Ele, Jaan ja Merle valmis lainetesse sukelduma. Kraade oli vees napid 15-16. Väga, väga külm ning suured kaasakiskuvad lained. Jaan suhtles vahuses vees ka merilõvide või hüljestega, kes see täpselt neil vahet teeb.

Vaade Stinson Beach'le

Vaated rannikule

Vaated rannikule vol2

Ranniku selfie

Ranniku kaitsmiseks mõeldud peidikud II maailmasõja ajal

Teel San Francisco tuntuima silla, The Golden Gate Bridge, poole. 

Vaade autoaknast San Franciscole

See on parim pilt mille ma Golden Gate'st sain. Püüdsime mitu päeva leida head kohta, kust terve sild kenasti peale jääks, aga kuna meie GPS keeldus töötamast nii nagu meie oleksime soovinud, siis jäi ka hea vaateplatvorm leidmata. Lisaks veetsime "tänu" GPS-le rohkem aega autos kui sellest väljas. See olukord tekitas seltskonnas ka esimesed pinged. Ja mina sain aru, et koju tahaks. Väsimus on. Koguaeg on väsimus. Magan, aga välja ei puhka. Ja omavahelised pinged väsitavad veelgi enam. 

Fisherman's Wharf- kui San Franciscosse peaks veel sattuma, siis sellesse rajooni tasub kindlasti tagasi minna. Tegemist on piirkonnaga, kuhu on koondunud erinevad (mereande pakkuvad) restoranid. Oma interjöörilt üpris tagasihoidlikud kohad pakuvad värskeimat, mida ookean pakub. Meie külastasime igakuise 10. kuupäeva heatujupäeva puhul restorani nimega Alioto (aliotos.com). Tegemist on ühe San Francisco vanima restoraniga, mis töötab samas kohas juba aastast 1925. 

Alcatraz'i vangla. Teadaolevalt üks rangeima režiimiga vanglaid kogu maailmas, kust põgenemist peeti võimatuks. Ometi oli paar hullu, kes seda siiski üritasid. Saarekesele ehitatud kinnipidamisasutus ei tööta enam aastat 1963, sest vangide ülalpidamine seal muutus liiga kalliks.

Chinatown. Nagu igas korralikus suurlinnas nii ka siin. 

Chadon Vinery, CA. Sel ajal kui Jaan, Ele ja Merle shampust testisid nautisime meie Malliga 43-kraadist kuumust, jahutavat jooki ning elu kallimat popcorn'i (7 $ see pildilolev kausike).

San Francisco trammike ehk cable car ning filmidest tuttavad järsud tänavad.

Russian Hill- San Francisco käänuliseim ning järseim tänav

San Francisco Läti Maja- Jaan on etenduseks valmis! Igatseb ainult oma roosat kammi, mille vargad ta kotiga minema viisid.

Columbia jõe ürgorg ja päevakoerake, neid oli seal palju

Väike juga. Ka neid oli seal palju

Teine juga veel. Human for scale ehk juhin tähelepanu proportsioonidele

Jäätis USA-moodi. Suur, aga hea :)

Portlandi Läti Maja. Neljas etendus tehtud, kolm veel jäänud. 

Portlandi Läti Maja. Väike palve ja Vaira Vike-Freiberga

Vaatasime täna avatud uue silla ka üle. See on Ameerika suurim mitte autodele mõeldud sild. Ehk siis kergliikluseks mõeldud, kuigi trammitee läheb sealt ka üle. Ilus sillake, muudab värvi ja puha, aga meie Vabadus sillale jääb see värvidemäng siiski alla, no mis sa teed.

Musi!